Ma olen täiesti aus, kui ütlen, et kevad on mulle alati kuidagi ebameeldiv olnud, tegelikult mitte kevad ise, aga just see kuidas inimesed kevadeti käituvad. Naised nutavad pargipingil ja telefoni otsas ning mehed üritavad neid lohutada, püüdes teha olematuks seda mida olematuks teha ei saa, võibolla on ka vastupidiseid olukordi, aga neile pole ma ise tunnistajaks olnud. Kohati jääb mulje, et inimesed käivad ringi peanupud kaenlas või käekotis, asetamata neid kordagi oma õigele kohale. Vahelduseks võiks seda siiski teha.

Ent kõik pole nii muserdav, tänavatel on korraga märgata nii palju erinevaid värve ja naerul nägusid. Ühel päeval koolist koju kõndides nägin ma vana daami, kes oli üleni säravpunasesse riietatud, tal oli seljas pikk punane mantel, mille alt paistsid pikad punased nahast kindad, ka seelik ja pluus olid punased ning saapad. Ta kõndis kevadpäikeses, ta rüht oli veatu, figuur sale ning teda ümbritses aura, just kui oleks ta mõnest kohutavalt hästi kirjutatud raamatust välja astunud. Tore on mõelda, et nii see oligi.

Praegu istun ma üksinda ühikas, päikeselaigud on liikunud toa vastasseina, mis meenutab nüüd pisut merepõhja. Mu nina on nohune ja silmad on väsinud, aga mu mõtetes on nii palju toredaid pisikesi hetki. Täna sai meil O'ga kaheksa kuud täis, natuke veider on seda temast eemal veeta, ent mõtetes oleme koos ja juba reedel näeme päriselt. See postitus algas negatiivse noodiga ent lõppeb positiivselt. Homme lähen ennast koju ravima, ees on ootamas taas üks detailiderohke bussisõit, kui ma silmad kinni panen, siis näen päikesevalgust läbi kahvatukollaste kõrte kumamas, kaskede kaameid tüvesid ja sinakashalli maanteed bussi alt läbi libisemas. Elu kogu oma väikeste detailide ilus. Pildid selles postituses on tehtud ühel laisal pühapäeval. Lõpetuseks ühest unetust ööst leitud muusikavideo.

Kevade värve, pisikesi ning veidralt kauneid hetki,

K