Mälestused on kummaliselt sarnased portselanist kujukestega. Mõned neist purunevad, mõned kaovad tundmatusse, mõned tuhmuvad, aga mõned neist jäävad sinuga igavesti. Sa võtad nad tihti riiulilt alla, libistad maha üksikud tolmuterad, mis langevate tähtedena tumedusse haihtuvad. Sa tajud neid oma vormi ja värviga ning sul ei saa iial küllalt nende ilust. Mida vanemaks inimesed saavad, seda rohkem mälestusi nende riiulile koguneb. Aga on neid, kes ei saagi vanaks, piimja naha ja suletud silmadega on nad oma kirstudes justkui portselanist nukud. Nende elutu kest läheb sügavale maa sisse, kuhu ühes peotäite kaupa poetatud mullaga lähevad neile seltsiks ka hõbedaselt helklevad pisarad ja lilled mis närbuvad sama kiiresti kui nende noored kehad. Ma olen alati arvanud, et keha ei ole oluline, see on ainult kaitseks meie haprale hingele, see jätab meile võimaluse ise otsutada, kellele me oma hinge näitame ja kellest me selle võimalikult kaugele peidame. Hing elab igavesti, ta peidab end sügisese vihma nutus, päikese kildudes asfaldil, kallimaga jagatud pühapäevades, öistes inspiratsioonihetkedes, pastelselt pehmes hommiku-udus, sõnadeta pilkudes, magusalõhnaliselt läbi õhtute hõljuvas suitsus, põhjatus universumis ja väikestes hetkedes, kurb-rõõmsates ning magus-mõrudates.

Ma olen enda erialaks valinud mälestuste jäädvustamise, et hetked ei jääks tolmusena riiulisse seisma, et nad oleksid inimeste silme ees ja kõneleksid kõigest, millest sõnad ei suuda. Jagan teiega osakest minu fotograafia ülesannetest, need fotod on algusest lõpuni minu poolt valmis tehtud - ma olen veetnud unetuid öid neile lahendusi leides, ma olen seisnud pimikus ilmuvate fotode kohal ja vaadanud kuidas mu ideed reaalseks muutuvad, olen tundnud muret kui kõik ei ole läinud minu tahtmist mööda ja tundnud rõõmu kui kõik on läinud nii nagu peab. Need fotod on minu jaoks olulised, ma tunnen justkui oleks osake mind neisse talletunud.

Unustamatuid hetki,
K