Olen kodust peaaegu viis kuud eemal olnud, see ei tundu just kuigi pika ajana, aga millegi pärast näen ma nüüd kõike teisiti. Vaadates endale kallite inimeste pilte, tundub nagu kõik oleks tohutult muutunud ja viie kuu asemel olen ma eemal olnud hoopis viis aastat. Ei-ei ma ei mõtle, et Te kõik olete vanaks jäänud, ma näen Teis midagi maagilist, mida ma varem ei näinud. Ja ma tean mis see on. Teie - mu kallid, olete nii imelised inimesed ja ma olen tõeliselt õnnelik, et Te mul olemas olete. Teie sõprus on privileeg, mida ma varem piisavalt väärtustada ei osanud. Olin üks isekas õnnetu olend, mõtlesin pidevalt sellele, mida mul ei ole. Ja nüüd kui ma vahepeal siiski luban endal natuke kurb olla, siis see on teistmoodi, selles kurbuses on ka osake rõõmu, sest lõpuks ometi ma taipan, et olen armastatud. Ja mu kallid tupsunupsud, mina armastan teid ka!

Meil siin Iirimaal on kevad, kord sajab vihma, kord paistab päike ja vahepeal tuleb isegi lund ja rahet, mis on nii veider, sest õhk lõhnab lõkete, niiskete lehtede ja lillede järele ning linnud siristavad akna taga lõputult kaunist meloodiat. Pisike külm köök all korrusel on nagu linnuvaatlus putka, pidevalt on akna taga erinevat liiki linnud ja osade näod on mulle juba tuttavaks saanud. Mu lemmik on üks imepisike pruun, pikemat sorti peenikese noka ja koorekarva kurgualusega, pallike. Iga kord kui ma teda näen, jätab mu süda ühe löögi vahele, ta on üks väike ime.

Vabadel hetkedel käin Highlanes kunstigaleriis, kõik näitused on seal tasuta ja seal töötavad inimesed on nii abivalmid ja sõbralikud, tahaks nad kõik oma kohvrisse pakkida ja koju tuua. Seni olen külastanud seal kahte erinevat näitust ja mõlemad jätsid mulle väga sügava mulje.
Highlanes kunstigaleriiga samas hoones asub kohutavalt mõnus kohvik (Relish), aegaajalt olen enda vastu hea ja poputan ennast seal kookidega, need sõna otsese mõttes sulavad suus ja muudavad mu päeva automaatselt rõõmsaks. Viimati kui ma sõin seal kuuma šokolaadikooki külma jäätisega, mis otseloomulikult nägi välja nagu kunstiteos ja maitses isegi veel paremini, jäi mulle silma üks raamat Marian Keyes "Saved by cake". See on kõige geniaalsem kokaraamat mida ma kunagi näinud olen, see on siiras lugu Mariani võitlusest depressiooniga ja kuidas küpsetamine teda aitas. Retseptid on huvitavad ja tekst humoorikas, täpselt see, millest mu raamaturiiul puudust tunneb.

Pildid selles postituse on tehtud detsembris, ühel udusel-udusel päeval. Ma pole mitte kunagi nii palju udu näinud kui sellel päeval, just nimelt päeval, mitte hommikul. Drogheda nägi välja maagiline, just kui muinasjutumaa, millele on pandud peale igavese hommiku needus või pigem õnnistus, sest see oli tõesti kaunis.

Igatsen Teid kõiki,
K