Postkaart Beata'le, kes elab Hiinas, Hong-Kongi lähedal asuvas linnas nimega Shenzhen. Shenzhenis elab umbes kaksteist miljonit inimest, ning see on minust 7736 kilomeetri kaugusel. Beata kirjutas, et ta armastab merd, sellest ka postkaardi temaatika ja toonid. Alustasin joonistamist fotokoosluste ja narratiivi loengus ning K soovitusel said juuksed merevahuselt lendlevad. Homme saab mulle osaks suur rõõm, sest panen kolm postkaarti nende omanike poole teele.

Pastelseid õhtuid ja merevahtu,
K

Ostsin endale kunstipoest veekindla kuldse markeri, sest pikka aega on mul olnud mõte anda oma igavale mustale portfellile natuke iseloomu. Kuna portfelli projekt on natuke mahukam ja aeganõudvam, siis otsustasin markerit testida oma vanaisa meisterdatud nahast kotil. Ma olen selle koti leidmise hetkest pidanud seda imeilusaks ning samas ka mõelnud kuidas seda värskendada. Kott oli liimist lahti ning jooned olid küllaltki kulunud. Kandsin kõigile joontele kuldset markerit ja katkistele kohtadele pisut liimi ning tulemus jäi täpselt selline nagu ma soovisin.
Mu vanaisa oli mulle väga kallis, ainuke vanaisa kellega mul on olnud õnne kohtuda. Tavaliselt tegelevad kudumisega pigem vanaemad, aga meil oli vastupidi, talveks kudus mulle soojad sokid jalga ikka vanaisa. Ning kui ma koolis vastumeelselt kudumist pidin õppima, siis vanaisa suutis minus kudumise vastu huvi tekitada, tema õpetas mulle kuidas kududa õdusa välimusega kärbsemustrit. See kotike sai tema mälestuse elus hoidmiseks korda tehtud, koti põhjale kirjutasin ma kuldsete tähtedega oma vanaisa kauni nime- August. Seda mida ma seal kotis hoidma hakkan, ma veel ei tea, aga kindlasti on see midagi ilusat ja hingele kallist.

Kullast kallimaid hetki,
K

Postkaart Jane'ile, kes elab minust 7831 kilomeetri kaugusel Queensis. Ta kirjutas, et töötab meditsiini valdkonnas ning läheb varsti pensionile. Minu kui kunstitudengi jaoks tekitas meditsiin seose anatoomiaga, otseloomulikult mitte realistliku vaid fantaasiast läbi põimunud anatoomiaga.

Imelist 1.septembrit ja loomingulist kooliaasta algust,
K

Üks päev, üks postkaart.

Suvi on peaaegu läbi ning kätte on jõudmas kampsikute ja kakao aastaaeg. Toonid looduses muutuvad sügavamaks ja kaunimaks. Linnud lendavad ära, jättes endast maha pisarates taeva. On närbumise ja nostalgia aeg, minu lemmikaeg, sügis. Viimastel päevadel on mu mõtetes nii palju huvitavaid ideid ja nüüd on just õige aeg, et need ideed ellu viia. Postcrossing on minu ammune kirg, mille ma mõneks ajaks täiesti unarusse jätsin. Aga tänasest see muutub, joonistan iga päev ühe postkaardi ning saadan need siis võõrastele maailma erinevates paikades.

Esimene postkaart on Alenale, kes elab Ekaterinburgis Euroopa ja Aasia piiril. Ta ei kirjutanud endast just kuigi palju, nii siis pidin usaldama oma sisetunnet. Valmis postkaart kus on natuke isamaalisust ja palju mind.

Päikesekullaseid vihmapisaraid,
K

Ühe pisikese järve kaldal asub maja, vaatega tillukesele saarele järve keskel ning pardipoegadele, kes sillerdaval veepinnal ujumist õpivad. Majas elavad mees ja naine, nad elavad elu omamoodi, ümbritsetuna erinevatest loomadest, loodusest ja hubasest kodust, kus igal detailil on oma lugu jutustada. Magamistoas kõrgub maast laeni riiul, millel on reas erinevad kõrvitsad, seintel on savist raamid, mis mees omaenese kätega tegi ning nurgast seisavad nende endi tehtud maalid. Minu lemmik oli köök, mida mul ei õnnestunud paraku pildile püüda, seal valitses meeldiv segadus, olid kõrvitsad ning suuremad ja väiksemad purgid põnevate teesegudega, tunne oli soe nagu jõuludel lahtise tule ees piparkooke krõbistades, nii hubane ja armas nagu sõbraliku nõia köök mõnest raamatust.
Elutoas oli heleda linaga kaetud lauake, selle kohal rippus sätendav lühter, pisut eemal olid nõuka-aegsete katetega diivan ja tugitoolid, mille peal tillukesed kassipojad ukerdasid ja aegajalt piiksuvat hädakisa tõstsid, aknalaul põles üks ainus küünal. Me K'g istusime koos mehe ja naisega lauda, maitsesime erinevaid ökokoogikesi, soojendasime oma hingevõlve põdrakanepi tee ning luuletuste ja muinasjuttudega, mille naine ise kirja oli pannud, muljetasime päevast ning rääkisime elust ja olust. Eelnevalt olime koos mehe ja naisega nende valdustes jalutamas käinud, tutvust teinud ülisõbralike eesti maatõugu lehmadega, ühe muheda tori hobusega, naljakate kanadega, uudishimulike kitsede ja kitsetalledega, kogu seda toredust enda mälestustesse talletanud. See oli üks imeilus ja eriline päev, ma olen siiralt rõõmus, et loo peategelased- mees ja naine, kelle nimedeks on Peeter ja Stella, võtsid meid oma kodus vastu ja näitasid osakest muinasjutust, mille nad ise loonud on.

Jutu lõpetuseks siis neile, kes ei tea..See oli osake meie fotopraktikast Võrumaal Karula Rahvuspargis ning Stella ja Peetri juurde sattusime me toreda juhuse läbi, sest K pidi RMK jaoks nende hoovis ühest hoonest pilti tegema ja koos on ikka julgem selliseid käike ette võtta.


Päikesekiiri ja tee lõhna südamesse,
K