Kristiina Kalamees
Isiklik päevik - elust, kunstist ja imetabastest fragmentidest, mis ma üles korjan ning külmadeks päevadeks südamesse tallele panen.
Popular Posts
Hetked
/
0 Comments
Loksun bussiga Tartu suunas, akna taga on liivakarva loodus, lagritsmustad põllud ja kahvatud kased. Tunnen endas uut kevadist energiat ning rõõmu teadmatuse ees. Mu elus on viimasel ajal nii palju ja aeg kaob kiiresti käest. Vahel soovin, et kõik kulgeks sama rahulikult kui suvel, et mul oleks aega lihtsalt olla. Kogu see kiirus on minu kui loomult aeglase inimese jaoks pisut kurnav ning vahel tunnen ma kõige suhtes jõuetust. Aga sellel on ka oma head küljed, see on minu jaoks uus ja hoiab endas palju võimalusi. Lõpuks ometi on mul võimalik elu jälgimise asemel ka ennast taas elavana tunda, osana kogu sellest ilust ja maagiast. Muinasjutuvestja, kes on leidnud koha oma jutu sees.
Avastasin oma blogis mustandeid sirvides tekstikatkendi, mille ma kirjutasin neli aastat tagasi, mõeldes inimesele, kes nüüd on minu kõrval, kes teeb mind õnnelikuks ning kellega koos on igas hetkes midagi erilist. Need laused on pisut nukrad ent lootusrikkad. Selleks, et olla õnnelik kellegagi koos, peab esmalt leidma õnne omaenese üksindusest.
"Päike ronis mererohelisse taevasse nagu pikkade koibadega oranž ämblik ning vahused pilved kumasid hommikuvalguses justkui mälestus millestki ilusast ja heast..
Karge õhk tungis mu mõtetesse, lõi korra majja, jättes endast maha üksnes meeliülendava õndsuse.
Õndsuse, mida Sina minus tekitada ei suutnud."
Lootust, õnnelikke hetki ja imetabaseid värve,
K
Avastasin oma blogis mustandeid sirvides tekstikatkendi, mille ma kirjutasin neli aastat tagasi, mõeldes inimesele, kes nüüd on minu kõrval, kes teeb mind õnnelikuks ning kellega koos on igas hetkes midagi erilist. Need laused on pisut nukrad ent lootusrikkad. Selleks, et olla õnnelik kellegagi koos, peab esmalt leidma õnne omaenese üksindusest.
"Päike ronis mererohelisse taevasse nagu pikkade koibadega oranž ämblik ning vahused pilved kumasid hommikuvalguses justkui mälestus millestki ilusast ja heast..
Karge õhk tungis mu mõtetesse, lõi korra majja, jättes endast maha üksnes meeliülendava õndsuse.
Õndsuse, mida Sina minus tekitada ei suutnud."
Lootust, õnnelikke hetki ja imetabaseid värve,
K
 |
| Väikesed aarded - miniroos mu vanaema lillepotist, liblikas ühelt suviselt jalutuskäigult ja putumutukas Lätist. |
 |
| Kaunis putumutukas, kelle ma ostsin Riias ühest pisikesest huvitavast poest enne Lana Del Rey kontserti. |
 |
| Mu kõige värskem ja kõige poolikum fantaasiajoonistus, mis on inspireeritud mu hirmudest ja ühest laulust, mis neid hirme hästi sõnastab, aga sellest juba pikemalt siis kui ma selle pildi valmis olen teinud. |
 |
| Olen viimasel ajal avastanud, et ma naudin autosõitu täpselt sama palju kui bussisõitu, ma saan muretult oma mõtetes hõljuda ja kauneid ning kummalisi looduse detaile jälgida, valguse ja varjude mängu, oksi, mis hingavad koos puuga ja oksi, mis lebavad moondunult tumedal maapinnal justkui sünges muinasjutus. |
 |
| Postcrossing on minu uus väike kirg, tegelikult pole see nii uus midagi, aga aega on mul selle jaoks vähem kui võiks. Postcrossingu mõte seisneb selles, et sa saadad täiesti võõrastele inimestele üle maailma postkaarte ja siis saadetakse sulle neid ka vastu. Andsin selle leheküljega liitudes endale lubaduse, et saadan ainult enda joonistatud pildiga postkaarte, kuna ma tõin Iirimaalt korraliku portsu postkaarditoorikuid, siis tundub see nende kasutamiseks kõige sobivam viis olevat. Chaplini postkaart läks ühele Chaplini fännile Saksamaale Krefeld'erisse ja neiu rukkilillega läks Hiina Hezhou'sse. Ning reedel sain ka ise oma esimese postkaardi, mille saatis mulle Maria Amsterdamist :) |
 |
| Arvestades seda kui väga mulle meeldib üksi olla, siis hetkel kõige suurem muutus on tõenäoliselt see, et nüüd veedan ma väga palju aega koos selle härraga. Ei ole oluline, mida me koos ette võtame, kvaliteetaeg on see nii või naa :) |
 |
| Need kaks nunnut veisepilti on tehtud päeval, mis oli täis pisikesi õnnelikke hetki . Sõitsime Ovega mändide vahel lookleval teel, ma jälgisin kuidas päike asfaldile erinevaid pilte joonistas, kui Ove käis tööasju ajamas sõin ma autos kommi ja hiljem tulin välja ning tegin tutvust nende nunnude lund mugivate veistega, kes olid minust sama palju huvitatud kui mina neist. Jõudsime ka mere ääres ära käia, krõbeda härmatisega kaetud kõrkjad sätendasid päikesevalguses, vaatamata külmale oli kõik täiuslik. |
 |
| Lumise musuga veis, kes pole ammu juuksuris käinud. See pilt meenutab mulle millegi pärast filmi "Where The Wild Things Are" |