Aeg koos Sinuga möödub kiiresti nagu sügisene tuuleiil, ajades sassi mu juuksed ja mu südame. Nii ma siis olen, mõtted puntrasse puhutud ja põsed rõõmust õhetamas nagu ladvaõunad. Ma tahan, et hetked Sinuga jääksid kestma, et ma saaksin igal ajal sõrmedega läbi nende selge pinna libistada ja siis end üleni nende sisse kasta, lasta neil valguda läbi igast oma keharakust, hõljuda neis ajatult..

..Kas mäletad, ütlesin Sulle hiljuti, et naeru kätte lämbumine oleks kõige ilusam surm. Aga tegelikult see ei ole nii, kõige ilusam surm oleks hoopis see, kui me oleme vanad ja hallid ning meenutame koos veedetud hetki, need mälestused kogu oma ilus kannaksid meid minema, nagu sillerdav ojake sügaval metsas, mille olemasolust mitte keegi ei tea.


See, mis meil on, on unenäolisem kui unenägu ja täiuslikum kui täiuslikkus.
Sinu K