"Ta vőttis taskust kahekümne viie sendilise. Ka sinna olid väikeses selges kirjas vermitud needsamad loosungid, ja mündi teisel küljel oli Suure Venna nägu. Isegi mündilt puurisid silmad sind. Müntidelt, markidelt, raamatukaantelt, lippudelt, plakatitelt, suitsupakkidelt - kőikjalt. Pidevalt jälgisid sind silmad ja ümbritses sind hääl. Magades vői ärkvel olles, töötades vői süües, toas vői tänaval, vannis vői voodis - pääsu ei olnud kusagil. Peale mőne kuupsentimeetri pealuu sees ei kuulunud miski sulle endale."

"Kőik mattus uttu. Minevik oli kustutatud, kustutamine oli unustatud, vale oli muutunud tőeks."

"Nad olid nagu sipelgad, kes näevad väikesi asju, aga mitte suuri."