buss nr.314

Minu kõrval istub vana naine, tal on päikeselise järvena säravad silmad - põhjatud ja sinised. Tema naeratus muudab mind seest soojaks nagu pühapäevane pannkook ja ta põskedel looklevad pisikesed punased ojad sobivad täiuslikult ta vaarikakarva juuksepahmakaga. Ta ei ütle mulle oma nime ja ma olen tänulik, selle asemel räägib ta ilusaid katkendeid oma elust. Aeg lendab ning kätte jõuab minu peatus. Näen veel bussiaknas särava naeratusega nägu, lehvitan - ja läinud ta ongi. Minu mälestustesse jäi ta aga alles kui kaunis vana naine, kes muutis maailma enda ümber soojemaks.