"Ta tõuseb oma halgudest istmelt. Jälgib pilguga kaarjat taevaäärt, päikese laialivalgunud laava täidab metsalatvade lõhestikke. Taevas paistab tähepilude kohalt läbi nagu mahajäetud tšumm. Kõlad tuhmuvad, sumbuvad okaspuude niisketes võlvides. Värvid tumenevad, segunevad ühtseks võõbaks. Puhkeb pimeduse must moon."

"Pruunmustas tümas kiiskab keltsakate nagu jääsuhkur puruksmuljutud šokolaadis."

"Kõige kaalukamad kõnelused leiavad aset kahe vaikiva inimese vahel."

"Inimene on saatuse tööriist, mõnikord üsna nüri."