Ma vaatasin läbi tolmunud aknaklaasi mööduvat ilu. Öö oli katnud looduse tillukeste sillerdavate teemantitega ja hõberüüs põõsad mõjusid kuldses päikesevalguses ebamaiselt täiuslikena..
Kõik tärkas ja närbus samaaegselt, sügavrohelised rohupuhmad vaheldusid säravkollaste kõrtega ja mustadel uduvines põldudel istusid kajakad, nagu väikesed piimvalged täpid.
Mu silmade ette ilmus päikesekarva sulavõi. Kujutlesin kuidas ma aina sügavamale ja sügavamale selle sooja embusesse vajun, tegemata ainsatki liigutust, et vabaks pääseda.